Внутри мыслящих миров - Лотман Ю.М.
ISBN 5-7859-0006-8
Скачать (прямая ссылка):
SEMIOSFAAR. Moiste «semiosfaar» on moodustatud analoog-selt V. Vernadski moistega «biosfaar» ja tahistab semiootilist konti-inuumit, mis on esmane uksikute semiootiliste moodustiste suhtes ja on nende tegevuse tingimuseks. Semiosfaari iseloomustavad jargmised tunnused.
l.Ebauhtlus. Semiosfaari keeled on heterogeensed ja hetero-funktsionaalsed, neil on erinevad tsuklipikkused ja arenguki-irused. Semiootilises ruumis eksisteerivad tuumstruktuurid ja perifeersed moodustised, nende suhe pn relatiivne ja muutuv, soltudes suuresti kirjelduse metakeelest ja vaatleja posit-sioonist. Semiootilise susteemi kui ideaalse uhtsuse organi-satsiooni korgeimaks staadiumiks on enesekirjelduse staadium.
2. Piiratus. Semiosfaari uhtsus on maaratud mitte ainult metakir-jeldusega, vaid ka uhesuguse suhtumisega piiri. Piiri moiste sisaldab endas nii uhtsust kui ka eraldatust, «oma» ja «voora" ning «sisemise» ja «valimise» vaheliste suhete dunaamikat. Semiosfaari piir on eriline adapteeriv seade, in-
446
Приложения
terpretatsiooni mehhanism. Piiri moistega on seotud samasuse ja individuaalsuse tunnused.
3. Isiksuse (mis mitte koigis kultuurides ei samastu inimese fulis-
ilise individuaalsuse piiridega) moiste — semiosfaari struktu-reeriv printsiip.
4. Semiootiline dualism — tootava semiootilise susteemi mini-
maalne vorm. Dialoogiline situatsioon eelneb reaalsele dia-loogile: binaarsus ja asummeetrilisus valjenduvad dialoogi keelte struktuurses erinevuses ja teadete vahelduvas suundu-muses, s. t. uleminekus «saatja» positsioonilt «vastuvotja» positsioonile ja vastupidi.
Eksisteerivad tsuklilised ja lineaarsed dialoogi ja tekstiloome vormid. Tanapaeva kultuuris on nad omavahel tihedas koostoos: to-imub massiline mutoloogiliste tekstide tolkimine diskreet-lineaarsete susteemide keelde ja moodustub pseudomutoloogia. Mutoloogiliste struktuuride lohkumise tunnusteks on eshatoloogilised tekstid, iso-morfsete seoste lagunemine, uute tegelaste ilmumine, teksti alguse ja lopu kategooriate eristamine ja nende modelleeriv funktsioon, rituaali muutminejutustavaks tekstiks.
Kultuuri muudiloome mehhanism on organiseeritud kui to-poloogiline ruum. Projekteerudes lineaarse aja teljele, omandades lineaarsuse ja diskreetsuse, saab ta sonalise teksti tunnused. Vastu-pidine nahtus on reaalse ruumi muutumine semiosfaari ikooniliseks kujundiks, keeleks, milles valjendatakse ruumivaliseid tahendusi. Peatukis «Sumboolsed ruumid» vaadeldakse taoliste ruumide erinevaid Hike: vene keskaegsete tekstide ruum, Dante «Jumaliku komoodia» ruum, BulgakovfKodu ja Anti-kodu ruum, Peterburi ruum.
KULTUURI MALU JA AJALOO SEMIOOTIKA. Erinevalt de-duktiivsetest ja eksperimentaalteadustest tegeleb ajalugu eelkoige tek-stidega. Sellega seoses touseb paevakorda ajaloolise fakti probleem. Esiteks on ajaloolase jacks fakt vahemolulistest sundmustest tahelepa-nuvaarse valimise tulemus. Teiseks on fakt alati tekst, aga mitte kont-sept voi idee. Ta on laiem tahendusest, mis on tal saatja koodi poolt kaasa antud ja vajab interpreteerimist. Teate saaja jaoks on fakt eelneva analuusi tulemus, ajalooline fakt luuakse teaduse poolt uurimise kaigus. Seega ta ei ole absoluutne.
Ajaloolise sundmuse kirjeldamisel, s. t. tema muutmisel tekstiks, toimub korraldamata informatsiooni organiseerumine struktuurseks uhtsuseks, mis fuusiliselt kuulub valjendusplaani juurde, kuid kantakse valtimatult ule sisuplaani. Narratiivsed mudelid mojutavad ajaloolase motlemist, ajaloo konstrueerimist. Peale seile kodeeritakse materjali ka ideoloogiliselt. Ajalugu satub uurija katte umbertoodeldud kujul.
Kokkuvote
447
Autor polemiseerib prantsuse «uue ajaloo» koolkonnaga, mis tekkis vastureaktsioonina positivismi kriisile ja pustitas eesmargi uurida masside ja kollektiivsete ajalooliste impulsside ajalugusid. Prantsuse ajaloolased puudsid valtida «subjekti» moistet, jattes aja-loolise tegevuse ilma valikuvoimalusest. Autor, tuginedes dunaamiliste protsesside uurimisele keemias, fuusikas ja bioloogias, vaatleb ajalugu kui protsessi, kus sundmused kujutavad endast voimaluste kimpe. Ju-huslik ja seadusparane on siin kaks sama objekti voimalikku seisundit. Determineeritud protsessid vahelduvad bifurkatsiooni punktidega, kus asub jousse teadliku valiku mehhanism, mis Saab ajalooprotsessi ob-jektiivseks elemendiks. Ka individuaalset kaitumist ja kunstiteksti vaadeldakse kui dunaamiliste protsesside Hike.
Kirjaoskamatutes kultuurides vaadeldakse sundmusi korduvatena ja tahtis on just sundmuse tuvastamine. Kollektiivse malu rollis on siin mnemoonilised sumbolid: looduslikud ja inimkate loodud. Kultuuris, mis on orienteeritud individuaalsele kaitumistrateegiale, vaadeldakse iga sundmust kui esmakordset. Kirjaoskaja kultuur vaatleb maailma kui Teksti, kirjaoskamatu — kui Sumbolit.
Autor toob valja kaks tupoloogilist kultuuri printsiipi — maagiline ja religioosne.
Maagiline eeldab: 1) susteemis osalejate vastastikust soltuvust, 2) kohustuslikkust, 3) osalejate suhteid ekvivalentse vahetuse vormis, 4) kokkuleppelisust. Religioosne printsiip eeldab: 1) uhepoolsust, 2) kohustuslikkuse puudumist, 3) sumboleid kui kommunikatsiooni vahendeid, 4) suhted on valjendatud «iseenda kinkimise» vormis. Esimese psuhholoogia on orienteeritud margilisusele, rituaalile, etiketile, teise — sumbolismile ja praktikale. Laanes on need kaks omavahel tasakaalus, Venemaal vaadeldi esimest kui paganlikku ja hinnati negatiivselt. 18. saj. oli aktiivse desumboliseerumise ja lepinguliste suhete arengu pe-riood Venemaal. «Lepingut» ja «enese kinkimist» vaadeldakse kui ajaloolis-semiootilisi kategooriaid, mis omavad erinevates ajaloolistes kontekstides erinevaid funktsioone.
